Kubermang: Eestimaa
Maakond: Harju
Kihelkond: Rapla
Mõisa liik: eramõis
Peahoone säilivus:
Märkused: eraldatud Sikeldist 1626
Esmakordselt mainitud: 1626
Lellapere piirkonna kohta on esimesed kirjalikud andmed aastast 1453. Lelleferi küla on kuulus 1509. aastal Wolmer Wrangellile Sikeldi mõisast. 1626. aastal eraldati Lellapere, kui uus mõis, Sikeldi mõisast ja anti Claus Hastferile, kes oli abielus Wolmar Wrangelli õetütre Annaga. Aastasadade jooksul olid mõisa omanikud Essenid, Riesenkampffid ja Fockkide perekond. 1770. aastal ostis mõisa Karl Friedrich von Staal, kes oli Järvakandi mõisa oma isalt ostnud juba 1756. aastal. Alates sellest ajast jäi Lellapere mõis, kuni 1910. aastani, sisulises mõttes Järvakandi mõisa kõrvalmõisaks.
Lellapere mõisasüda asub Põlma-Kehtna maanteelt u. 1 km kaugusel. Praegu tunneb koha ära peamiselt pargipuude järgi. Siin-seal on alles ka mõisaaegseid müüre ning hooneid, mis on kasutusel majandus- ja eluhoonetena.
Lellapere piirkonna kohta on esimesed kirjalikud andmed aastast 1453. Lelleferi küla on kuulunud 1509. aastal Wolmer Wrangellile Sikeldi mõisast. 1626. aastal eraldati Lellapere, kui uus mõis, Sikeldi mõisast ja anti Claus Hastferile, kes oli abielus Wolmar Wrangelli õetütre Annaga. Aastasadade jooksul olid omanikud Essenite, Riesenkampffide ja Fockide perekonnast. 1770. aastal ostis mõisa 22 700 hõberubla eest Karl Friedrich von Staal, kes oli Järvakandi mõisa oma isalt ostnud juba 1756. aastal. Alates sellest ajast jäi Lellapere mõis, kuni 1910. aastani, sisulises mõttes Järvakandi mõisa kõrvalmõisaks. 1910. aastal ostis mõisa Polli valla talupoeg Peeter Puck ning aasta hiljem Johann Georg Olaf von Gruenewaldt. Huvitava faktina on ka teada, et 1901. aastal valminud Rapla kiriku ehitusmeistriks oli Lellapere mõisa rentnik Karl Rudolf Valdes.
Lellapere mõisa viimane peahoone oli ühekorruseline väike puithoone, mis võis olla ehitatud 19. sajandi lõpus või sajandivahetusel. Kõrvalhooneid oli vähe - 1972. aasta mõisa kohta tehtud aruandes on ära mainitud paekivist laudahoone, puidust töölistemaja ja ait-kuivati. Peahoone ümber oli ka väike pargiala, kus peahoone ette oli jäetud väike väljak, valitsevateks liikideks on pärn ja vaher. Peahoones asusid hiljem korterid ja mõnda aega ka lasteaed. Hoone teisel korrusel oli 1970-ndatel tulekahju ning peale seda hoone lammutati.