Aaspere Kattentack, Aastwerre M.

Aaspere mõis (saksa k Kattentack) asub Lääne-Virumaal Haljala vallas. Mõisa on esimest korda mainitud 1511, kuid oma varaklassitsistliku ilme sai peahoone endale alles 18. sajandil. Oma eestikeelse nime sai mõis von Hastferite aadliperekonna järgi. Aaspere mõis on kuulunud lisaks von Hastferite veel ka von Pahlenitele, von Stackelbergidele, Veltenitele ja von Dellingshausenitele. 1919. aastal võõrandati mõis Eduard von Dellingshausenilt ja aasta hiljem avati seal lastekodu, mis oli avatud aastani 1991. 1966. aasta tulekahjus kannatas peahoone tugevalt, kuid siiski mõis taastati selle järel. Viimased aastad on mõis olnud eraomanduses. Mõisahoone on klassitsistliku mõisaarhitektuuri üks kauneimaid esindajaid. Selle mõlemad fassaadid on kujutatud võrdselt, mis andis võimaluse hoonet näha igast küljest suursuguselt. Hoone esifassaadi keskosa toob esile kuue dooria sambaga portikus ja madalamate akendega soklikorrust eristas kõrgemast ja valgusrikkkamast esinduskorrusest lai krohvvöö. Pargipoolsel fassaadil on nelja sambaga portikus, mis algab teise korruse tasapinnalt ning see on varustatud kolmnurkfrontooniga. Peahoone esinduskorrus on ehitatud anfilaadsüsteemis. Seal asub kõige pidulikum tuba saal ning selle kõrval Eestis ainulaadne nn. Hiina tuba. Peahoone tagaküljele rajati mitme tiigiga suur park. Põhihoone keskteljele, teisele poole suurt tiiki, püstitati aiatempel, mida kutsuti Sõpruse templiks (praeguseks hävinud). Pargi serva on püstitatud von Dellingshausenite mälestussammas. Enamik mõisa kõrvalhooneid on tänaseks säilinud, kuigi mitmed neist on ümber ehitatud või varemetes.

Aaspere mõis (saksa k Kattentack) asub Lääne-Virumaal Haljala vallas. Aaspere mõisa on esimest korda mainitud 1511. aastal. Mõis tekkis Katkantagus küla kohale, mida on mainitud juba 1241. aastal. [^1] Mõisale kuulusid ka veel kõrvalmõis Käsmu ja karjamõis Kärmu, mis asusid mõisa maa-aladel. [^2] Aaspere mõisakompleks on silmapaistev klassitsistlik näide Eestis.

Aaspere mõisa eestikeelne nimi tuleb von Hastferite aadliperekonna järgi, kellele ta kuulus kuni 18. sajandi algusaastateni. Oma varaklassitsistliku ilme sai peahoone endale 18. sajandil kui ta kuulus Georg Friedrich Veltenile. Tema lasigi püstitada esindusliku varaklassitsistliku kahekorruselise peahoone. Mõis on kuulunud ka veel von Pahlenitele ja von Stackelbergidele. 18. Sajandi lõpuks kuulus mõis von Dellingshausenitele, kes lasid mõisa peahoones teha kõrgklassitsistlikus stiilis ulatuslikke ümberehitusi. Hoonet pikendati mõlemast otsast ning nii fassaadile kui ka tagaküljele lisati esinduslikud portikused. Mõisa viimane omanik oli Eestimaa rüütelkonna viimane peamees Eduard von Dellingshausen, kelle käest aastal 1919 mõis võõrandati. Aasta pärast asutati hoonesse lastekodu, mille juhataja oli Marta Bollmann. [^3]

Aastal 1966. kannatas peahoone tugevalt tulekahjus, kuid siiski mõis taastati selle järel. Mõisahoone parempoolse otsa lähedusse püstitati 1970tel aastatel kolmekorruseline koolihoone, mis suleti alles 2007. aastal. [^4]

2009. aastal rajati mõisa peahoone juurdeehituses eakatekodu. [^5]

Viimased aastad on mõis olnud eraomanduses ning peahoonet on mitmeti korrastatud ja restaureeritud. Enamik mõisa kõrvalhooneid on tänaseks säilinud, kuigi mitmed neist on ümber ehitatud või varemetes.

Mõisasüdamesse suundub kolm teed (kaks Tallinn-Narva maanteele, kolmas Kadrina suunas), mis kõik on kujundatud lehisalleedena. Neist esinduslikum on 2,1 km pikkune põhjapoolne allee, mis on kujundatud sirge sihiteena. Ülejäänud kaks teed on muljetavaldava pikkusega- 1,5 ja 1,4 km. Kuna mõisahoone on orientreeritud põhja-lõuna suunas, ei suundu nimetatud allee küll peahoone keskteljele, kuid ta jõuab välja hoone esiväljakule peahoone sihis. Mõisahoone on klassitsistliku mõisaarhitektuuri üks kauneimaid esindajaid. Selle mõlemad fassaadid on kujutatud võrdselt, mis andis võimaluse hoonet näha igast küljest suursuguselt. Tagumine fassaad pidi pargis kõndides mõjuma sama uhkelt kui esifassaad. Hoone esifassaadi keskosa toob esile kuue dooria sambaga portikus, millele sekundeerivad sarnase kujundusega otsarisaliidid. Madalamate akendega soklikorrust eristas kõrgemast ja valgusrikkkamast esinduskorrusest lai krohvvöö. Peauks on lihtne, kaunistuseks suured akantusrosetid, girlandid jms. 19.saj lõpus lisati maja lõunatiivale verandalaadne talveaed. Pargipoolsel fassaadil on nelja sambaga portikus, mis algab teise korruse tasapinnalt ning see on varustatud kolmnurkfrontooniga. Ka tagakülje külgrisaliitidel on kolmnurkfrontoonid, millest keskmisel oli enne 1966. aasta tulekahju Dellingshausenite raidvapp. [^6]

Põhihoone interjööri kaunistavad neobaroksed ahjud, kaminad ning vestibüüli tammepuust trepp. Peahoone teine korrus ehk esinduskorrus on ehitatud anfilaadsüsteemis, esimese korruse ruumid olid võlvitud. Seal asub kõige pidulikum tuba saal ning selle kõrval Eestis ainulaadne nn. Hiina tuba. Saali sissekäigu kohal rippus tahvel lausega: Ärge laiutage, ärge tehke suuri plaane, elage väheste sõprade heaks, tehke põhiliselt ainult head, ja kui see kõik on möödas, ei ole teil südametunnistusepiinu ega kahtesust. Majas paiknes 27 härrastetuba, peale selle veel majapidamisruumid ja teenijatoad. Mõisa ruumid oli kaunistatud uhkete maalingutega.

Suurejooneliselt kujundati ka mõisa park ja kõrvalhooned.

PARK

Mõisa park on rajatud 18.-19. sajandi vahetusel ning on üks varasemaid ja esinduslikumaid inglise stiilis parke Eestis (24,1 ha). Sissesõit parki kulgeb põhjast mööda ligi kahe kilomeetri pikkust lehisalleed, mis jõuab peahoone ette muruväljakuga ringteele. Üle kilomeetri pikkune lehtpuuallee suundub ka itta. Pikliku esiväljaku kahele poole olid paigutatud sümeetriliselt kõrvalhooned. Esiväljaku lõpetab suur tiik. Peahoone taga olev park kujundati tiikide ja kanalite süsteemina. Suurema tiigi keskel asus kaks suuremat vabakujulist ja üks väiksem ümmargune saar. Tiigi vastaskaldal, peahoonega keskteljel, asus ümartemplina kujundatud nn Sõpruse tempel maalitud kuppellaega (praeguseks hävinud). Tiigi mõlemas otstes olevad hooned pidid tekitama maastiku koondumise illusiooni, kus vaade kujuneb aina kitsamaks. Nii kunstlikud kui looduslikud tiigid olid kanalite kaudu seotud allikate ja ojaga ning omavahel ühendatud sildadega. Kõige uhkemad olid neist hiina sild ja suur paekivist klassitsistlik kaardsild. Kaarsilla alt oli võimalik paadiga läbi sõita. Pargi kaguserva ääristab tihe pärnaallee, mille lõunapoolses otsas asub nn Kreposti mägi- kunstlik küngas, mille all on keldrid ja peal asus nn “Hiina tempel”, kus härrased mängisid kohvi ja mängisid kaarte. Allee teises otsas asub graniidist obelisk Dellingshausenite perekonna mälestuseks. Praegu on park veidi metsistunud, tihedalt põõsaid täis kasvanud, tiigid kohati soostunud ja kogu parki läbinud ulatuslikud jalutusteede võrgud valdavalt kadunud. [^7] Lisaks asub pargis II maailmasõjas hukkunute ühishaud.

KÕRVALHOONED

Suurejooneliselt kujundati ka mõisa kõrvalhooned. Tähtsamad majandushooned - ait, tall-tõllakuur jt - püstitati peahoone esise avara pikliku väljaku äärtele. Esiväljaku tiigi taha rajati ka veel mitmeid teisi hooneid- laut, kuivati, valitsejamaja (varemetes), sepikoda jt. Need moodustavad eraldi ansambli teisel pool Kadrinasse suunduvat teed.

HIINA TUBA

Oma terviklikkuses on tähelepanu vääriv nn Hiina tuba, mida kasutati salongi, kabineti ja piljardiruumina. Nii kompleksse lahendusega aasiapärased ruumid on Eesti mõisainterjöörides haruldased. Võib oletada, et kujunduse idee tuli 19.sajandi keskel levinud japonismi levikust. [^8]

OMANIKUD

Esimesed omanikud olid Treidenid, kes müüsid mõisa Hastferitele. Hastferid pantisid aastal 1695 mõisa Tallinna kaupmehele Elias Meyerile. Paar aastat hiljem, 1700 pandib Wilhelm Heinrich von Hastfer mõisa Tallinna bürgermeistrile Thomas von Zur Mühlenile 15000 riigitaalri eest. Pärast Mühlenit ostavad mõisa endale Von Pahlenid. 1760 saab mõisa endale von Stackelbergide perekond, 30 000 rubla eest. 1785. a müüb Berend Georg von Stackelberg mõisa riiginõunik Georg Friedrich von Veltenile koos Käsmu rannakülaga. Hind 60 000 rubla. Algselt panditakse Aaspere mõis Von Dellingshausenitele, kuid hiljem muudeti leping pandilepingust ostulepinguks. 1840 aastal pärib mõisa Johann Eduard von Dellingshausen. Pärast Johann von Dellingshausenite pärib mõisa tema poeg kaardiväelipnik Nikolai von Dellingshausen. Hind 234 000 hõberubla. Viimaseks omanikuks enne mõisa võõrandamist oli Eduard Julius Alexander von Dellingshausen, kes pärandas mõisa kingitusena oma isalt Nikolailt. 1923 kinnitati leping ja mõisa omandas Eesti Vabariik vastavalt sellel ajal kehtivale maaseadusele. [^9]

HUVITAVAD LOOD

Viitna kõrtsi oli esmakordselt mainitud 1768, mil märgiti, et Aaspere mõisale kuulunud Viitna küla maad koos kõrtsiga läksid Palmse mõisale võlgade katteks. [^10] Lisaks kuuldavasti oli Kavastu parun kaardimängus Kavastu mõisa kõrtsi Aaspere mõisa omanikule kaotanud. Viimane lasi kõrtsi lammutada ja enda maitse järgi, midagi uut ja kasulikuma asemele ehitada. [^11]

1911 lasi Dellingshausen Aaspere mõisas kohalikku raha trükkida. Kohaliku rahaga maksti palka mõisateenijatele ning raha kehtis nii kõrtsis kui ka poes. Kõrtsmikutele ja poeomanikudele anti hiljem mõisas ehtsat raha vastu. Rahaks oli neljakandiline papitükk, millele löödi mõisatempel peale ja kirjutati väärtus juurde. Dellinghauseni eesmärk oli 1911. aastal loodud Aaspere rahaga kohalik tarvitajate ühisus välja tõrjuda. Aaspere raha kõrvaldati käibelt siis, kui selgus, et üks karjapoiss on seda edukalt võltsima hakanud. Mõis oli mõne Varssavi pudukaubitsejaga kokku leppinud, et neilt võis Aaspere raha eest tellida näiteks uure, rahakotte, nööpnõelu ja muud odavamat kraami. [^11] Ühel päeval märkas mõisavalitsus, et neilt nõutakse rohkem raha, kui on papitükke välja antud. Asja uurides jõuti karjapoisini, kes oli kavalal kombel oma rahatrükikoja käima pannud ja suutnud Aaspere papitükke nii hästi järgi teha, et keegi ei märganud kelmust pikka aega. [^13]

[^1] [EKI, Aaspere] (https://www.eki.ee/dict/knr/index.cgi?Q=Aaspere), vaadatud 7. III 2024 [^2] [Ajalooarhiivi fondiloend] (https://www.eha.ee/fondiloend/frames/fond_prop.php?id=3165), vaadatud 5. III 2024 [^3] [Digar] (https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=virumaavana19390612.1.4&e=-------et-25--1--txt-txIN|txTI|txAU|txTA-------------), vaadatud 3. III 2024 [^4] T. Mazur, Aaspere põhikool tähistab väärikalt lahkumist Eesti haridusmaastikult, https://epl.delfi.ee/artikkel/51088565/aaspere-pohikool-tahistab-vaarikalt-lahkumist-eesti-haridusmaastikult (vaadatud 15. III 2024) [^5] [Digiteek] https://digiteek.artun.ee/download/newwin-download/oid-10114/10114.pdf?what=orig&show=1 (vaadatud 31. III 2024) [^6] [Eesti mõisaportaal] (https://www.mois.ee/viru/aaspere.shtml), vaadatud 1. III 2024 [^7] O. Abner …jt., Eesti pargid 2. Tallinn: AS Varrak, 2012, lk ?. [^8] K. Kallaste, K. Tael, Aaspere mõisa interjöörid, https://www.ajakiripooning.ee/aaspere-moisa-interjoorid/ (vaadatud 4. III 2024) [^9] [Kinnistute register] (https://www.ra.ee/apps/kinnistud/index.php/et/kinnistud/view?id=16924&knr=&hpr=&krundi_nr=&markus=&kinnistu_nimi=&eesnimi=&perenimi=&sisu=&perenimi_sisu=&majad=&tanav=&asustus_yksus=&asustus_yksus_sisu=&liht_otsing=aaspere+mõis&_xr=eNpLtDK0qs60MrBOtDKBMIqtjIyslLIz8%252FIyi0tKU%252FSLUxOLkjOCM3MLclKVgLKGhlZKOZkZJfH5JcWZeelgIWMrpcTE4oLUolSF3MNbM4vBglZKhVDaEERbALUl5qWXJqaDjQHakVqiZF1bCwDR5ynp), vaadatud 6. III 2024 [^10] [Viitna kõrts] (http://www.viitna.eu/interjoor/salaparane-minevik), vaadatud 15. III 2024 [^11] E. Mets, I. Leevand, Külavahelood: Kärmu, https://maaleht.delfi.ee/artikkel/43902829/kulavahelood-karmu (vaadatud 21. III 2024) [^12] T. Erilaid, Kuidas karjapoiss Aaspere mõisa raja võltsis, https://www.ohtuleht.ee/ajalugu/1001882/tonis-erilaiu-lehesaba-kuidas-karjapoiss-aaspere-moisa-raha-voltsis (vaadatud 21. III 2024) [^13] [Digar] (https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=rahvalehtvabamaa19310516.1.4&e=-------et-25--1--txt-txIN|txTI|txAU|txTA-------------), vaadatud 21. III 2024