Essu Jess
Kubermang: Eestimaa
Maakond: Viru
Kihelkond: Haljala
Mõisa liik: eramõis
Peahoone säilivus:
Märkused: teateid 1496
Esmakordselt mainitud: 1496.a
Jess in Kirchspiel Haljall, Wierland Essu mõisast (saksa k Jess ) on esimesi teateid 1496. aastast. Tollal kuulus mõis von Wrangellidele, kelle kätte ta jäi enam kui kolmeks sajandiks. 19. sajandil oli mõis von Ungern-Sternbergide omanduses. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Julie von Ungern-Sternberg.
Mõisa peahoone ehitati 1820-30tel aastatel ühekorruselise klassitsistliku kiviehitisena, kuid ehitati 1894. aastal arhitekt Friedrich Modi projekti järgi ümber historitsistlikuks. 1978. aastal lisati hoonele mahukas juurdeehitus, millega seoses muudeti tugevalt ka mõisahoone ilmet.
Kaasajal on mõis eravalduses ning kasutusel arvukaid turismiteenuseid pakkuva majutus- ja söögikohana. Suur hulk kõrvalhooneid paiknes hajusalt enamjaolt peahoone taga ehk temast põhja ja lääne pool. Neid on hulganisi ka säilinud, kuigi mitmeti ümber ehitatud kujul. Mõisasüdamsse viib 800 meetri pikkune sirge sihitee, mille 400 meetrit on kujundatud alleena. Nimetatud sihitee ei vii aga peahoone keskteljele, vaid suundub hoone esisele auringile nurgi. Mööda nimetatud alleed kulges ajalooline Kundasse suunduv maantee, kaasaegne maantee asub õgvendatuna sadakond meetrit kirde pool. Ajaloolise jaotuse järgi Virumaale Haljala kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Lääne-Virumaale Haljala valla territooriumile.
Mõis oli aastatel … kuni … kasutusel ,Õitsengu’’ kolhoosikeskus.
https://arhiiv.err.ee/video/vaata/ak-filmikroonika-1958-1991-oitsengu-kolhoosi-uus-keskusehoone
,II maailmasõja aastatel tegutses Essus sakslaste vangilaager, nagu neid Virumaal mujalegi rajati. Sõjajärgne aeg tõi kaasa kolhooside asutamise ning 1949. aasta aprillis moodustati Essu ja Muda küla ühismajand ajastuomase nimega „Helge Tulevik“. Pärast liitumisi Aasu, Põdruse, Tammispea ja Arkna väikekolhoosidega kujunes 1952. aastaks välja kolhoos „Õitseng“, millest pärast reorganiseerimist 1993. aastal sai tänini tegutsev põllumajandusühistu keskusega Essu külas. Kolhoos kohandas ümberehituse tulemusena 1974. aastal omale kontoriks 1894. aastal valminud Essu mõisahoone…‘’
Peahoone kirjeldus 1970ndatest:
Peahoone on keskmise suurusega ühekordne kivihoone kõrge soklikorrusega. Hoone rekonstrueerimistööd on lõpukorral, millega algne ilme võrdlemisi ulatuslikult muudetud.
Algne ehitus omas kelpkatusega kaetud keskosa, mis omas eenduvaid kitsaid külg- ja laiema keskrisaliidi. Viimased olid kaetud kolmnurkviiludega. Hoone esifassaadi seinajoonel omas ehitus kahel pool kitsaid tiibehitusi, mis olid kaetud viilkatustega. Nende harjad ulatusid põhikorpuse katuse poole kõrguseni. Katusekatteks oli S-kivi, risaliitidel plekk. Viilude ja räästakarniisid on laiad, profileeritud ja tugevalt eenduvad. Räästakarniisi all kulgeb kitsas vahevöö. Lai, lame vöö eraldab soklit. Hoone aknad olid võrdlemisi suured, 6-ruudulised ja omasid laiu ääriseid. Aknad on paigutatud ühtlaste vahedega. Keskrisaliidi viilus on suur segmentpetik kolmikaknaga. Segmentaknad paiknesid ka tiibehituste otsviiludes. Soklikorruse aknad on põhikorruse akendega kohakuti,enamik petikakendena ning seejuures laiad, kuid lamedad, piiratud krohv ääristega. Peauks asetses vasakpoolses külgrisaliidis. See oli kitsas, kahe poolega ja väga kõrge, omades ülal valgmiku. Keskrisaliidi ees asus suur puitpalkon, mis omas kõrge paekivisokli.
Palkoni algne ilme oli moonutatud juba enne rekonstrueerimistöid (1978). Trepp palkonilt kaskus paremale küljele. Vasakpoolsele tiibehitusele oli ehitatud väike juurdeehitus kõrge ühepoolse kaldega katusega, millel laialt üleulatuvad räästad. Selle sarikaid toetasid tugikäpad puitehispitsiga Juurdeehituse esifassaadi poolel oli paariaken, kahe suure ja kõrge kaarega aknaga, mis kaetud kahe liidetud kõrge kaarega frontooniga. Nende kohal oli väike ümaraken.