Loobu Loop

Loobu mõis (saksa k Loop ) rajati Tallinn-Narva maantee äärde, Loobu jõe ületuskohta jõe läänekaldale 1730tel aastatel. Mõis eraldati Rakvere mõisa maadest. Mõisa viimasteks võõrandamiseelseteks omanikeks olid Aaspere mõisast pärinevad von Dellingshausenid. Mõisa peahoone vanem osa on ühekorruseline arhailine pikk 18. sajandi puitehitis. 19. sajandi lõpul lisati selle parempoolsesse otsa kahekorruseline puhta vuugiga historitsistlik tellishoone. Tänapäeval paikneb hoones Loobu metskond. Säilinud on ka mõningaid kõrvalhooneid, näiteks kaunis ait-kuivati. [^1]

[^1] A. Särg, Lääne-Virumaad mõisad ja mõisnikud. Tallinn: Kirjastus Argo, 2007, lk 80-82.

Mõisa peahoone koosneb vanabaltitüüpi peahoonest ning selle külge liidetud kahekorruselisest tiibhoonest. Eraldati Rakverest 1730. aastatel. Kuulus Tiesenhausenitele ning läks alates 1760. Aastast abielu kaudu Maydellidele. 18. Sajandi keskpaigas valmis ühekorruseline poolkelpkatusega puidust peahoone. Peahoone esifassaadil paikneb madal kinnine veranda. 1790. Aastal müüs Anna Juliane von Maydell mõisa parun Carl Friedrich Stackelbergile (29 000 rubla eest)muis999. 1797. aastal pantis C.F. Stackelberg mõisa parun Friedrich Adolph Dellingshausenile (60 000 hõberubla ja 2000 inventari eest)muis!. 1840. aastal pärandati mõis Eduard von Dellingshausenile. Tema järglased oldki hiljem Loobu omanikud. Nii Eduard ja kui Nikolai von Dellingshauseneid on kirjeldatud kui rahvasõbralike mõisnikena. [^1] Dellingshausenite valduses püsis mõis võõrandamiseni. Viimane võõrandamiseelne omanik oli parun Nikolai Dellingshausen. 1902. aastal lisati vana peahoone paremale tiivale kahekorruseline puhta vuugiga punastest tellistest historitsistlik tiibhoone. Tiibhoone on kaetud viilkatusega. Hoone kuulub tänapäeval Loobu metskonnale. [^2] Alo Särg, “Lääne virumaa mõisad ja mõisnikud”

Mõisnikud

1726. aastal restitutsiooni materjalides kuulusid Loobu ja Läsna külad Rakvere mõisa alla maanõunik Tiesenhauseni valduste hulka. 1739. aasta ravisionis on juttu Loobu mõisast ja mõisapiirkonnast. Esineb mõisavaht.
1727. aastal on Loobu mõisat nimetatud abimõisaks. Elanike arvult kui ka mõisamaa suuruselt võib 19. sajandi algul pidada Loobut Eestis keskmise suurusega mõisaks.Tolleaegne mõisaansambel (härrastemaja ja kõrvalhooned) olid puidust. Säilinud kirjeldustes on mainitud puust viinakööki ja kahe kivipaariga puust jahuveakit. Viinaköögi toodang realiseeriti osaliselt mõisakõrtsides. Rakvere Kreisi kaardil on kõrtside võrk tihe. Kahtlemata polnud viinamüügist saadav tulu mõisa ainsaks tuluallikaks. Sellegipoolest kindlustas viina tootmine nii otsesel kui kaudsel teel 18. sajandi II poolel mõisamajanduse kiirema arengu, millega kaasnes mõisnike parem elujärk. See lõi eeldused luksuslike härrastemajade ja mõisaansamblite rajamiseks. Loobu jäi mõneti erandiks, sest härrastemaja jäi 18. sajandi vahetuseks tagasihoidlikuks puitmajaks. Tõenäoliselt toimusid ka Loobus ehitustööd. Arvatavasti elasid suhteliselt sagedasti vahelduvad omanikud Loobus harva. Esimeste seas hakkas Lohumaa mõisnikest Nikolai von Dellingshausen 19. sajandi keskpaiku müüma hajatalusid.
1728. sajandi lõpul sai pärandina Loobu mõisa endale vanem vend Nikolai. Loobu mõisal oli rohkesti metsa. Loobu mõisas töötas jahu- ja saeveski. Toodeti mitmesuguseid materjale, toorainet. 19. sajandi lõpul võib Loobut arvata Lahemaa suuremate mõisate sekka. 1905. aasta sündmustest jäi Loobu puutumatuks. See-eest osales Nikolai vin Dellingshausen karistussalkade tegevuses. Rahva viha kartes põgenes peale 1905. aasta sündmusi Saksamaale. Mõisamajapidamine jäi valitseja hoolde. Proua koos lastega veetis suved Loobus. 1920. aastal võõrandati mõis.

Mõisaansambli kujunemine

Võimalik et tänaseni säilinud puust härrastemaja on vanimaid hooneid ansamblis. Arvukad remondid nii sees kui fassaadil teevad täpse ajalise määratluse keerukaks. Eeskujuks on olnud ilmselt traditsiooniline 17. sajandi mõisamaja. Ühekorruseline kahe mantelkorstnaga ja kelpkatusega, suhteliselt tagasihoidliku dekooriga mõisamaja. [^1]

[^1] https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=1991, vaadatud 3. III 2024 [^2] A. Särg, Lääne-virumaa mõisad ja mõisnikud. Tallinn: Kirjastus Argo, 2007, lk 80-82.