Vanamõisa Altenhof, Oldenhoff, Kattisab

Vanamõisa oli rüütlimõis, mis kuulus Virumaal Haljala kihelkonda. Käesoleval ajal asub mõis Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas. Karjamõisateks olid Aru (Arro) ja Vanaküla (Wannakülla).^[1]

Teadaolevalt oli siin 16. sajandi lõpul Kassisaba (Höffelin Kattisab) nimeline mõisake, mis kuulus Karula pärishärrale Otto von Wrangellile^[2], seejärel tema lesk Magdalena von Löwenwoldele.^[3] 17. saj alguses müüdi mõis koos Karulaga Röttgert von Tiesenhausenile.^[4] Karula vanaproua Tiesenhausen taastas hoone iseseisva mõisana 1660. a paiku.^[5]

18. saj olid omanikeks von Hertzfeldtid, von Uexküllid ja von Lantinghausenid.^[6] Alates 1803. a kuni 1919. a kuulus mõis von Brevernite aadliperekonnale, kelle valduses oli mõisasüda kuni 1939. a ümberasumiseni.^[7] 1919 mõis võõrandati ja pärast von Brevernite lahkumist kasutati peahoonet kortermajana, lühemal perioodil ka kapuluse ja kooli tarbeks.^[8] Alates 1997 on peahoone eraomandis.

Arvatavalt aastatel 1856-1859 ehitati tänaseni säilinud neorenessanss-stiilis peahoone. Hoone on viilkatusega, keskelt kahekorruseline ja mõlemas otsatiivas ühekorruseline. Hoonel on erikujulise raamijaotustega kaaraknad ja sissepääsu ees väike eeskoda. Tagaküljel ehk pargipoolsel küljel oli uhke puitpitsiga avatud veranda, kuid see on nüüdseks hävinud. Järele on jäänud ka mitmed kõrvalhoonetest. Mõisa juurde jõudmiseks saab Tallinn-Narva maanteelt läbida 1,2 km pikkuse sihttee, mis viib peahoone tagakülje keskteljele.^[9] Park hõlmab 8,7 ha ning peahoone asub erandlikult selle keskel. ^[10]

Juba Taani hindamisraamatus, aastast 1241, on märgitud küla nimega Katenshapae.^[1]

1597. aastal kandis mõis nime Kassisaba (Kattisab), mis kuulus Karula pärishärrale Otto von Wrangellile.^[2] Aastal 1618 müüs Magdalena Wrangell (von Löwenwolde) Karula mõisa koos sinna juurde kuuluva Kassisabaga Röttgert von Tiesenhausenile.^[3] Umbes samal perioodil, 17. sajandi alguses, lakkas mõis mingil põhjusel eksisteerimast. 1660. aastal eraldati Vanamõisa Karula mõisa maadest,^[4] mis tol ajal kuulusid von Tiesenhauseni suguvõsale.^[5] Karula vanaproua Tiesenhausen olla taastanud Kassisaba kohal olnud hooned vanaduspõlve tarvis ja nimetas selle nüüd Altenhofiks (Oldenhoff) – Vanamõisaks.^[6]

1672. aastal pantis Christoph Friedrich von Tiensausen Vanamõisa Gustaff Erich von Delwigile ja 1693. aastal pastor Joachim Baleckele. 1765. aastal päris Karula ja Vanamõisa mõisa omale Gotthard Wilhelm von Uexküll. 1770. aastal müüs Uexküll mõisa Karl Wilhelm Löschern von Hertzfeldtile. Samal aastal müüs viimase lesk mõisa Woldemar von Uexküllile. 1787. aastal pantis Uexküll Vanamõisa mõisa 70 aastaks Woldemar von Lantinghausenile. 1804. aastal andis viimane pandi Ludwig Karl von Brevernile, kes ostis selle välja 1807.^[7]

Keskelt kahe-, otstest ühekorruseline neorenessanss-stiilis kaarakendega esinduslik peahoone valmis mõisa arvatavalt 1859. aastal.^[8] 1863. aastal liideti Vanamõisaga Võle mõis.

Brevenite perekonnale kuulus mõis kuni 1939. aastani, alates 1919 riigistamisest üksnes mõisasüdame mahus.^[9]

Rahvasuu on Vanamõisa viimaseid mõisnikke iseloomustanud mitmeti: nad olnud uhked, kuid mitte hullud rahva vastu. Armulikud olnud nad oma vanemaile teenijaile, kellele kingitud talukohti ja töövõimetusel antud armuleiba. Teisalt jälle kõneldakse, et nad olnud väga kurjad. Viimase omaniku Hans von Breverni vanaisa olnud väga karm ja peksnud talupoegi. Ka Julius von Brevern, kes olnud ka haagikohtunik, jaganud tihti ihunuhtlust.

Mälestused räägivad ka talupoegade vastuhakkudest mõisnikule. Viimane mõisahärra Hans von Brevern oli populaarne, käis lihtrahvaga läbi. Ta olnud väga kaval ning tulnud välja ka kõige keerulisematest olukordadest. Revolutsioonipäevil püsinud Vanamõisa Ants, nagu lihtrahvas teda kutsus, oma mõisas ning kohanenud muutunud oludega. Räägiti, et kooliskäimine jäänud tal laiskuse tõttu pooleli ning kirjutamisesse ja raamatutesse suhtunud ta suure umbusuga. Majanduslikult oli ta aga ettevõtlik ning rajas oma mõisa piima konserveerimise vabriku, kirjutab G. Sandberg oma kroonikas. Vanamõisa aidamehe pojana sündis 1833. aastal kunstnik Karl Ludwig Maibach.^[10]

Lähiajalugu

15.06.1925 omandab maaseadusega mõisa Eesti Vabariik.^[11] Pärast Brevernite lahkumist, sakslaste ümberasumisel 1939. aastal, oli peahoone kasutuses kortermajana. Lühemat aega tegutses hoones ka kauplus ja kool. Mõningatel andmetel tegutses kool kuni 1960. aastateni, kuigi 1980 koostatud inventariseerimisankeet seda ei kinnita. Nõukogude Liidu ajal oli hoone valdaja “Viru kolhoos”.^[12] Viimati elati hoones veel 1990. aastal, alates 1997 on mõis eraomanduses.

Vanamõisa mõisa peahoone ei ole riikliku mälestisena kaitse all. 2023. aasta detsembris sai mõis PRIA toetuse, mille tagajärjel viiakse läbi suuremad renoveerimistööd.

Peahoone ^[13]

Mõisa peahoone on suur paekivihoone, keskmise kõrgusega soklil, kaetud viilkatustega. Hoone kergelt eenduv keskosa on kahekorruseline, tiivad samal pikiteljel ühekordsed, lakatubadega. Hoone välimuse kujundavad peamiselt akende mahud, paigutuse rütmid ning ehiskarniisid. Räästa- ja viilukarniisid on laiad, profileeritud ja tugevalt eenduvad. Esifassaadi keskteljal on kolmnurkfrontoon, korruste vahel on tiibehituste räästakarniisi joonel lai ja üsna tasapindselt profileeritud vahevöö.

Aknad põhikorrusel on suured ja kõrged, 6-ruuduga ning ülalt kaarjad. Keskse hooneosa akende kaarjas ülaosa on jaotatud esifassaadil Itaalia tüüpi renessanss aknale omaselt kahe poolkaare ja ringiga (vt fotosid), tagafassaadil kiirjalt. Aknaid ümbritseb lai profileeritud ääris, mille kohal on kaarjas kitsas profileeritud karniis, mille otsad toetuvad väikestele astmelistele kolmnurksetele konsoolidele. Esifassaad aknad asetatud paariti, viimane aken tiival on üksikult eraldi. Akende rütm fasaadidel on erinev - tagafassaadis on aknad kõikidel korrustel asetatud võrdsete vahedega (vaid paremal tiival on kolm akent liidetud ühise ehiskarniiside alla). Põhikorruse iga akna all, soklikorruse osas, on madalad kaarja ülasillusega aknad (millest mõned on petikud).

Teise korruse aknad on madalamad ja lameda ümarkaar sillusega ning kaunistatud kaarjate karniisidega, mille konsoolidele toetuvatel otstel on murtud nurgad. Esifasaadil on aknad äärtel kahekaupa, keskne kolmene akenderühm jääb kolmnurkfrontooni alla. Oma kujult ja jaotuselt järgivad need hoone keskteljel asuva kolmnurkfrontooni alla jääva eeskoja ukseakna ja seda ääristavate kitsaste ühepoolsete akende eeskuju.

Hoone tagafassaadi keskel oli veel 70-ndate lõpus avar ja lai lahtine puitveranda, millest on säilinud suurte kaaravadega sokliosa. Verandale avanes hoone keskteljel uksaken. Veranda katuse üleulatuvatel räästastel oli lai, profileeritud karniis, kaunistatud laine motiiviga puitehispitsi ja treidetailidega. Madala viiluga katust kandsid saledad neljatahulised, faasitud nurkadega puittulbad, mida kaunistasid saelõikelised konsoolid, keskmine laiem tulpadevahe oli kaetud kaarega. Kogu veranda oli kaunistatud rohke puitpitsiga.

Hilisema lisandusena oli parempoolse tiibhoone katusele ehitatud puidust suuremahuline vintskapp kolme kahepoolse aknaga, mis on 2024. a katusetööde käigus lammutatud. Samuti on tänaseks lammutatud nõukogude ajal hoone läänetiivale lisatud eeskoda keldri sissepääsu ette. Ka idatiiba otsauks on hilisem läbimurre, muudatusi on tehtud ka ruumistruktuuris.

Hoone oma neorenessanslikult stiililt sarnaneb Friedrich Ferdinand Modi (1839-1901)^[14] ja/või Rudolf von Engelhardti (1857-1913)^[15] loomele, kelle projekteeritud on paljud Lääne-Virumaa mõisad, abihooned, villad, linnahooned jm. Ent ajaliselt need ei klapi, tõstatades küsimusi peahoone viimaste ehitusaastate dateeringu kohta. Kas hoone ongi üks varaseid neorenessansi näiteid Eestis? Kas see on dateeritud valesti? jne.

2024. a suvel tegid peahoones viimistlus- ja ehitusuuringuid Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna tudengid.