Veltsi Weltz

Kubermang: Eestimaa

Maakond: Viru

Kihelkond: Haljala

Mõisa liik: eramõis

Peahoone säilivus:

Märkused: eraldatud Neerutist 1709

Esmakordselt mainitud: 1709

Ülevaade:

Veltsi ehk saksapäraselt Weltzi mõisa alguseks võib lugeda 1709. aastat, kui see eraldati Neeruti mõisast. 1796. aastal ostis mõisa baltisaksa aadlik, Joachim von Dehn, kelle suguvõsa käes kinnistu püsis kuni mõisate võõrandamiseni 20. sajandi alguses. Tänapäevani säilinud punasest tellisest peahoone valmis 1880. aastal - mitmed võluvad detailid nagu näiteks kaarfrontoonidega aknad, šabloonlõikega plekist tugikäpad või tahutud graniidist sokkel teevad sellest eeskujuliku historitsitliku mõisamaja näite. Nõukogude ajal kasutati mõisa Kullaaru sovhoosi administratiivruumide ning korteritena, tänapäeval kuulub mõis aga eraomandisse. Nii peahoone kui sellega samaaegselt valminud abihooned - moonakatemaja, kelder, kuivati, meierei ning viinavabrik moodustavad harmoonilise ansambli ning on kõik võetud kaitse alla. Kunagi mõisa ümbritsenud inglise stiilis pargist on säilinud ajalooline teedevõrk ning üksikuid vanemaid puid - Veltsi mõisa park on samuti võetud kaitse alla.

Ajalugu:

Ajalugu Veltsi küla kohta pärinevad esimesed andmed juba keskajast, Taani hindamisraamatus on Velze nimelist küla mainitud 1556. aastast. Mõisa kujunemisest võib rääkida alates 18. sajandist, kui Veltsi piirkonnas asus Neeruti mõis, mis 1709. aastal osadeks jagati – üks osa kroonule, teised osad krediitorite vahel. Tekkinud Jõetaguse, Võduvere, Hellfreichi ja Veltsi sattusid erakätesse. Omanike vahetanud Veltsi mõisa ajalugu on enim kujundanud Von Dehnide perekond, kui 1796. aastal omandas mõisavaldused ning inventari Dr. jur Joachim von Dehn 35 000 hõberubla eest. Järgnevate sajandite jooksul püsis mõis pärandilepingute kaudu Von Dehnide käes – 1919. läks mõis maaseadusega üle Eesti Vabariigile. [1] Mõisajal teeniti suurem hulk tulust loomakasvatusega, eriti suurt rõhku pandi piimatööstusele. 1945. aastal rajati Veltsi Rakvere aiandussovhoos – peahoonesse paigutati sovhoosikontorid ning mõningad korterid, 1987–93 olid mõisaruumid Kullaaru osaühingu päralt. Alates taasiseseisvumisest tänase päevani on mõis eravalduses, sajandi alguses korraldati seal veel külarahva jõulupidusid, ent alalist kasutust pole mõisale veel leitud[2]

Arhitektuur Algne mõisamaja oli puidust, õlgkatuse ning puuviljaaiaga rohelusest ümbritsetud tagasihoidlik ehitis. Tänapäeval näeme tõenäoliselt 19. sajandi lõpul valminud historitsistlikus stiilis peahoonet, millega üheaegseteks võib lugeda ka hulga mõisa ümber paiknevaid ning tervikliku ansambli moodustavaid abihooneid. Virumaale mõnevõrra ebaharilikul moel domineerib kogu kompleksis maakivi ning krohvimata telliskivi kasutus. Kahekorruselist, keskelt eenduva risaliidiga peahoonet katab madala kaldenurgaga eterniidist katusekattega viilkatus. Ajalooliselt on katusekatteks olnud plekk. Tahutud maakividest sokkel paistab ebaühtlase pinnase tõttu kõrgem maja tagaküljel, korruseid aitavad jagada profileeritud karniisid. Aknad on mõisa peakorruse (I korruse) esifassaadil ning külgedel neorenessanssilikult kaarja kujuga, kõrged ja suured, tagafassaadil aga kandilised, 6-se raamijaotusega. Teise korruse aknad on suuruselt väiksemad, kaaraknaid rõhutavad kaarfrontoonid, kandilisi hammaskarniis akende kohal. Aknamaastiku vahelduvus ning kohatine ebaühtlus annab märki avade juures tehtud muudatustest, tõenäoliselt on suur osa akendest ning ustest aja jooksul ka välja vahetatud. Peasissepääsu kohal paikneb ornamenteeritud plekist konsoolidele toetuv kitsas rõdu. Hoone vasakule küljele on tehtud hilisem juurdeehitus, mille looduslikust kivist sokkel, profileeritud sarikaotsad ning akende kujundus näitavad küll teatud arhitektuurilist taotlust, ent mille krohvitud seinapind ülejäänud mõisamajaga ei ühti. Ajalooliselt fotolt on näha ka kunagi hoone paremal küljel asunud õhulist kõrgete akendega (puidust?) verandat, mida tänaseks enam säilinud ei ole.

Interjöör Mõisa interjööri ning originaalse sisustuse kohta on vähe andmeid. Peakorrusel paiknesid ruumid traditsioonilisel kombel anfilaadsüsteemis üksteisega kohakuti. 1984. aasta inventeerimisdokumendist võib ka lugeda, et suur osa ruumidest olid kaetud “tänapäevaste kattematerjalide” ehk tõenäoliselt õlivärvidega, ent alumise korruse ruumide seintes ning lagedes oli säilinud veel algupärast stukkdekoori[3]