Andja Addinal

Andja mõis (Addinal) on esmamainitud 1406. aastal ning on üks paljudest Eesti alade mõisatest, mis keskajal olid välja ehitatud kindlustatud kivihoone ehk vasallilinnusena. Keskaegsest vasallilinnusest on säilinud kahe esimese korruse müürid - 18. sajandil ehitati need ümber mõisa aidaks ning kaasajal omakorda rekonstrueeritud ümber elamuks. [1^]

Mõisa ühekorruseline barokne keskse mantelkorstnaga peahoone püstitati arvatavasti 1770. aastate lähikonnas. Hoone põles maha juba sama sajandi lõpus ning taastati vaid osaliselt. 19. sajandi lõpul oli hoone juba täiesti varemeis; kaasajal on metsistunud ja võsastunud pargis säilinud veidi üle poole selle müüridest. Ajaloolise jaotuse järgi Virumaale Viru-Nigula kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Lääne-Virumaale Rakvere territooriumile. [1^]

[1^] Eesti mõisaportaal, vaadatud 02.10.2024

ÜLDINE

Vanimad teated Andja küla kohta ulatuvad 13. sajandi algusesse, kui 1220. aastal Tallinnast Virumaad ristima purjetanud preestrid kirjutasid oma märkmeraamatutesse “Adinacias”, 6 adramaad suur, läänistatud kellegi Christian de Holzaetaele. Mõis võis olla tekkinud seega arvatavasti juba 14. sajandil - kirjalikult tõestab seda 1406. aasta müügiakt, millega Hennecke Hildewardi pärijad müüsid Andja Woldemar von Wrangelile. Wrangelite kätte jäi mõis kuni 17. sajandi lõpuni. [^1] 1688. aasta ostu-müügi lepinguga müüs Wrangell mõisa von Tiesenhausenile hinnaga 12 200 riigitaalrit. [2^].

18nda sajandi teisel poolel oli Andja mõis Ungern-Sternbergide valduses - mõis osteti 1771. aastal 105 000 rublaga. Sel perioodil, 1770.-1780. aastatel, toimusid mõisas suuremad ehitustööd - mõis saadi suurejoonelisemalt välja ehitatud ning Andja mõisa kivihoonetega kaunist välimust on mainitud isegi A.W.Hupeli 1782. aastal ilmunud Eesti ja Liivimaad käsitlevas ülevaatteose III köites. Pärast 1785. aasta põlengut taastati mõisahoone vaid osaliselt ning 1798. aastal pidas tollane Andja mõisa omanik, Fabian Reinhold, mõistlikumaks mõisast ning selle korda tegemisest loobuda. [1^]

Hiljem vahetas Andja mõisa valdus mitmeid korda omanikke. Saltzad, Dellingshausenid ja 20. sajandi algul taas Essu mõisa omanikud Ungern-Sternbergid, mis tegid Andjast kui Essu kõrvalmõisa. Ära on ka märgitud Andja suurus - läbi aegade püsis see keskmiste hulgas, mahutades näiteks 1857-58. aastatel sinna 484 mõlemast soost talupoega. [^1] 1919. aasta maareformiga toimus aga võõrandamine - rüütlimõisad tunnistati Eesti Vabariigi omandiks. [2^]

EHITUSLUGU

Andja mõisa ühekorruseline barokne peahoone ehitati arvatavasti 1770. aastatel. Hiljem, 1785. a, toimus juba esimene põleng ning mõisahoonet taastati ainult tiibosades [^3] - 19. sajandi lõpul oli hoone juba varemeis. Mõisa peahoone oli kõrge soklikorruse ja eenduva keskosaga suur ühekordne ehitis, mille keskmes asunud kõrge mantelkorsten ja soklikorruse võlvid andsid Andja mõisa väärika ilme. [^4] Tänapäeval on mõisa peahoone varemed võsastunud ning säilinud on veidi üle poole müüridest. Mõisa peahoone esise väljaku ümber on säilinud suur osa baroksetest ja varaklassitsistlikest piirdemüüridest. Peahoonega samal ajal ehitati ka sellest paremal küljel asuv ait-elamu, mis kujutab endast kahekordset krohvitud seintega paekiviehitist. Ait-elamu on kompaktsete baroksete proportsioonidega ning kõrgekelbalise kivikatusega, millel on räästa all kitsas karniis. [5^], [3^]

Andja mõisa muutis arhitektuuriliselt eriliseks selle hoonestust piirav müür, mis lõi keskele intiimse sümmeetrilise barokse mõisasüdame. Müür oli hoovi poolt krohvitud, liigendatud liseenide ning peavärava lähedalt ka niššidega. Varemalt leidus mõisapargis mitmeid monumente ning dekoratiiv-skulptuure, mis kahjuks tänapäevaks hävinud. Andja mõisa piirdemüürid on alates 1998. aastast riiklik kultuurimälestis. [1^], [6^]

Andja mõisa juurde kuulub ka suur 1804. aastal ehitatud tuuleveski. Tegemist on hollandi tüüpi paekivist veskihoonega, mille allosa ümbritseb lai ringrõdu ehk galerii, millelt kunagi sabapuu abil veski pead tuulde keerati. Tuuliku ehitusaastat näitab raidtahvel tekstiga “ERBAUT A-° - 1804” 1924. aasta suvel tunnistati veski kasutuskõlbmatuks ning on 1998. Aastast kultuurimälestisena riikliku kaitse all. Praegu on tuuleveski varemetes. [1^], [7^]

Mõisa juurde kuulus veel esiväljaku küljel asuv pikk krohvitud paekivist tall, mis pärineb 19. sajandist. Veidi eemal asusid küün ja kuivati, mis mõlemad ehitati 19. sajandi teises pooles. [1^]

Samuti on mõisasüdame läheduses alles kivisild, mis pärineb arvatavasti 19. sajandist. [^8] Tegemist on üle Toolse jõe jooksva paekivist sillaga - eriliseks muudab silla kaks lamedat võlvitud kaart ning teadaolevat viis üle silla ka sillutatud tee. Algselt olid silla põsed krohvitud, kuid praeguseks on see maha koorunud. [1^]

[1^] ENSV mõisate korrastamise ettekirjutuste IV jrk. Köide I. Andja mõisaansambli (Rakvere raj.) korrastamiseks, Vaadatud 02.10.2024 [2^] Rahvusarhiiv, vaadatud 02.10.2024 [3^] Mõisate inventariseerimine, vaadatud 02.10.2024 [4^] Andja mõisa peahoone varemed, vaadatud 02.10.2024 [5^] Andja mõisa ait-elamu, vaadatud 02.10.2024 [6^] Andja mõisa piirdemüürid, vaadatud 02.10.2024 [7^] Andja mõisa tuuleveski, vaadatud 02.10.2024 [8^] Eesti mõisaportaal, vaadatud 02.10.2024