Pada Paddas

Pada mõisa esmamainimine jääb 1505. aastasse. Pada mõisa peahoone on varaklassitsismi üks uhkemaid näiteid Eestis. Selle lasi 1782. aastal ehitada Otto von Stackelberg prantsuse arhitekti J.B.M. Vallin de la Mothe’i kavandite põhjal. Kahekorruselisel (varasemalt) kelpkatusega hoonel on sümmeetriline põhiplaan, esifassaadil kaks külgrisaliiti ja keskrisaliit kolmnurkfrontooniga. Fassaadil on säilinud fragmente peenetest dekoorielementidest. Pada mõisa peahoone põles 1917. aastal ja sellest saati on maja varemeis. Pada mõisa ümbritseb vabakujulise lahedusega Pada ürgorgu kujundatud mõisapark ja mitmed abihooned nii 18. kui ka 19. sajandist.

Pada jõeoru vanimad asulad pärinevad juba muinasajast, Pada mõisa mainiv vanim säilinud dokument pärineb 1505. aastast[1]. Toona omas mõisa tõenäoliselt Arnd Asserien, keda on mainitud ka 1530. a omanikukirjas[2]. Asserien loovutas mõisa ja Uljaste küla 1550. a Jacob Löwenwoldele [3].

Löwenwoldede pere käes püsis mõis 1631. aastani, mil selle tõi kaasavaraks Margaretha Löwenwolde, kes abiellus Hermann Bellingshauseniga[4]. Bellingshausenite käes püsis mõis vaid kaks põlve, kuna Hermanni poeg Tönnis Johann von Bellingshausen vahetas 1762. a Pada mõisa Varudi mõisa vastu ja Pada uueks omanikuks sai Otto Magnus von Stackelberg (+27.10.1800)[5].

Otto Magnus von Stackelberg alustas pärast mõisa soetamist uue peahoone rajamisega. Selleks kasutas ta tõenäoliselt prantuse arhitekti Jean-Baptiste Vallin de la Mothe’i kavandit, kuid kuna Peterburis resideerunud arhitekt juba 1775. aastal tagasi Prantsusmaale reisis, on ebatõenäoline, et arhitekt ise hoone projekteerinud oleks[6]. Vallin de la Mothe oli üks esimesi klassitsismi saadikuid Venemaal, kus ta projekteeris näiteks Peterburi kunstiakadeemia hoone, Katariina II nn “väikese Ermitaaži” ja Gostinõi Dvori Nevski prospektil [7].

Kavandatud hoone oli väiksem Vallin de la Mothe’i Peterburi projektidest, ent Eesti kontekstis oli see ometi suur ja vägagi kaasaegne. Anfilaadse ruumiplaaniga paekivist majal on kaks korrust, hoone keskosas ka kolmas korrus. Esimene korrus on madal soklikorrus, teine korrus aga kõrge ja suurte akendega belletaaž. Hoone esifassaadil on kaks külgrisaliiti ning kolmnurkfrontooniga keskrisaliit. Hoone tagumisel fassaadil on kergelt eenduv lai keskrisaliit. Hoonel on olnud algse kavandi järgi kelpkatus. Osaliselt on tänini säilinud või vähemasti aimatavad paljud varaklassitsismile omased dekoorielemendid: profileeritud räästakarniis, mille all oli hammasvöö, pilastrid ja korruste vahevööd ning rustreeritud pinnad esimesel korrusel[8].

Aastal 1803 vahetas mõis taaskord omanikke: Gustav Ernst ja Otto Johann Von Stackelbergid müüsid oma ema volitusel Pada mõisa krahv Peter von Manteuffelile 70 000 hõberubla eest[9]. Peter pärandas 1843. a mõisa oma tütrele Elise von Kotzebuele[10]. Elise pärandas Pada (ja ka Kabala) mõisa omakorda oma tütrele Olga Anna Pauline von Rosenile 1904. aastal [11]. Mõisa viimaseks baltisakslasest omanikuks sai Alfred Schilling, kes abiellus Olga Anna tütre Juliaga ja seeläbi mõisa kaasavarana endale sai[12].

1917. aastal põletasid revolutsioonimeelsed sõdurid maha Pada mõisa peahoone[13] ja enam seda üles ei ehitata. 1920. a võõrandati mõis ja selle maad ning jaotati laiali. Nõukogude ajal seisis mõisa vare niisama, kuni 70ndate lõpus hakati esitama taotlusi mõisahoone mälestiseks kuulutamiseks. Mälestiseks sai Pada mõisa härrastemaja aga alles 1998. aastal[14]. Praegu on mõis erakätes.

[1] Est- und livländische Brieflade I. Dänische und Ordenszeit. 1. Bd. Hrsg. von F. G. v. Bunge, R. v. Toll. Reval: Kluge & Stroehm, 1856, nr 665 [2] Samas nr 1008 [3] EAA.858.2.3808 [4] EAA.858.2.2092 [5] EAA.854.2.2225 vahetusleping [6] J. Maiste, Balti mõisapanteon. – Eesti kunsti ajalugu 3: 1770-1840. Toim J. Maiste. Peatoim K. Kodres. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2017, lk 262-263 [7] Samas [8] V. Ranniku, Eesti NSV mõisate esialgne ülevaade. Rakvere rajoon (kolmes köites).Köide II- nr-d. 51-100. Tallinn, 1978. A-229 ERA.T-76.1.10434 [9] EEA.1862 [10] [11] EAA.4187.1.826 [12] EAA.4187.1.828 kinkeleping [13] J. Maiste, Balti mõisapanteon. – eesti kunsti ajalugu 3…, lk 263 [14] “Kultuurimälestiseks tunnistamine” kultuuriministri 30.03.1998 määrus nr. 8, (RTL 1998, 147/148, 558)